Hei!
Alustasime Kaleviga oma reisi 8.oktoobri hommikul ,sõites oma uue laevaga Kurkse,sealt autoga Keilasse rongi peale.Linnas olles käis Kalev õe juures juuksuris ja sealt edasi juba läksime sõprade juurde kus veetsime järgmised 8 ja pool tundi äkki? Meie lennuk väljus 3.30 ja kuna sõbrad elasid kohe lennujaama juures siis oli igati mõistlik nende juures peatuda.
Lennujaama jõudes saime kohe check - in`i ära teha ja jäime ootama.Terve ootesaal oli täis tukkuvaid ja uniseid inimesi.Endalgi oli kerge uni peal aga see reisieelne ärevus oli ikkagi nii suur ,et magada ei saanud.
Lennukisse minnes oli mu ärevus ja hirm nii suur et süda pidi rinnust väja tulema.Mul on kombeks omale mingeid totraid ja utoopilisi hirme tekitada- näiteks kartsin,et mu väike kollane kohver ei mahu ülesse ära,olgugi,et ta oli norm suurusest väiksem.Lisaks kartsin,et lennukiga juhtub midagi jne.Ühesõnaga paanikat oli palju.Saime õnneks koos istuda ja kohe ees,ruumi oli palju ja meie kõrval õnneks ka keegi ei istunud.Aegeaniga lendasime esimest korda ja kahjuks puudus neil istmete sees telerid ja olin mures ,et mida ma järgmised 3 ja pool tundi teen.Mõistlik oli magada. Õhkutõus polnudki väga jube,suudsin silmad lahti hoida ja näoilme oli ka suht ok😊
Saime isegi nats süüa-koosnes see soojast kohupiimasaiast ja mõnest viilust puuviljast.Ülejäänud aja püüdsin niipalju magada kui suudsin,kuigi tegin iga 10min järel silma lahti,et uurida kaugel me juba oleme.
Lõpuks kl 7 hommikul maandusime Ateenas kus pidime järgmist lühikest 25 min sõitu ootama nii 3 tundi.Jube aeglaselt läks see ootamine ja uni hakkas ka vaikselt jälle tekkima.Lõpuks saime pardale ,seekord täitsa tagaosas ja kuna lennuk oli täis,siis istuti meie kõrval.
See lühike lend ei meeldinud mulle üldse,koguaeg üles-alla,vasakule ja paremale...mu näoilme oli kohutav ja kalevi käe verevarustus häiritud.Ei päästnud ka see väike küpsis mis me söögiks saime.
Lõpuks maandusime.Ilm oli päikseline ja nii soe.lennujaam oli nii väike,et Eesti oma tundus selle kõrval hiiglaslikuna.Võtsime takso ja sõitsime nii 15 -20 min oma hotelli.Esmapilgul sõites tundus Santorini nii vaikne ja tagasihoidlik,kuivanud tühermaa kus mõned majad ja põllulapikesedolid.See kõik oli allpool,üleval mäeotsas oli lugu teine.Meie hotell Sunny Day asus linna piiril,mingi 10 min kaugusel tänavate ja majade rägastikus. Piirkond oli hea,liiklust polnud ja kõik oli super vaikne. Hotell ise oli väga ilus.Valge ja kollane ja ilusad lillad puud ümberringi.Kuna me saabusime nii vara siis tuba polnud veel valmis ja omanikud mees ja naine,pakkusid meile kohvi ootamise ajal.Andsid meile kaardi ja näitasid ,et kus miski asub ja kuidas bussiga liikuda jne.Selleks ajaks olimegi juba 24 pluss tundi liikvel olnud ja nii hea oli lõpuks kohal olla ja kohvi nautida..kuigi ilm oli jube palav.
15 min hiljem oli meie tuba valmis ja tüüp kes oli Aasia/ Mongoolia/ Šerpa moodi ja rääkis nii vaikselt,haaras meie asjad ja juhatas meid meie tuppa.Meie tuba asus kohe peavärava juures,meil oli oma pisike istumiskohake laua ja tooliga kohe ukse juures.Tuba oli ilus,kollase ja halli tooniga,puhas ja ruumikas.Kuigi kapis oli ainult 2 riidepuid ja riiuleid polnud ja vannituba oli aegunud ja dušsˇi all käies oli terve põrand märg ,oli siiski tegemist igati hea hotelliga.
Vahetasime kiirelt riided ja kuna nälg oli nii suur siis läksime kohe ümbrust avastama.Esimese 5 min jooksul tegin 100 pilti ja koguaeg mõmisesin ,et issand kui ilus siin on.Mulle nii meeldis,et kõik oli valge ja need sinised uksed ja lillad/ roosad puud ...niiiii ilus oli!
Suudsime loomulikult kohe ka ära eksida ja lõpuks jõudsime välja teeni mis oli kohalik.Prügi vedeles igalpool,kole rämpsuhais ja atv kimasid iga sekund sinust mööda.Leidsime tee tagasi linna ja mõnda aega käies ,jõudsime kohta mis oli siis keskkohaks linnas ja meile avanes imeline vaade merele ja laevadele.Turiste/ inimesi oli nii palju ,et see oli nii häiriv. Eriti kui sattusime mingile kitsale tänavale ja Fira/ Thira neist ainult koosneski,no siis oli küll nii halb.Sööma läksime pm esimesse ettejuhtuvasse taverni kus tegelt avanes ilus vaade merele aga haises kergelt kuse järele.Sõime kõhud punni ja liikusime edasi.Kõndisme aina rohkem ülesse mäkke ja vahepeal oli tunne,et viskame pildi tasku,kuna niiiiiii palav oli ja astmeid oli nii palju.
Aga mida rohkem ülesse läksime,seda ilusam oli.Tiirutasime seal linnavahel ringi kuni ühel hetkel tundsime,et enam ei jaksa.Väsimus oli juba nii suur. Läksime tagasi hotelli kus tegime 2 ja poole tunnise ilu/jõu uinaku ja läksime tagasi linnapeale.Vahepeal oli õhk jahedamaks läinud ja päike hakkas loojuma,seega oli imeline jalutada.Läksime Eesli treppidele mis viis alla sadamasse ja neid astmeid kokku oli peaaegu 600.Need astmed ei olnud just kõige paremad,viimased päris eeslid kes inimesi üles-alla vedasid,hakkasid oma tööpäeva just lõpetama,seega astmed olid kaetud kaka ja kusega.Aaaah kui rõve hais see ikka oli.Tuterdasime ikkagi allapoole,mina seejuures koguaeg kartsin,et äkki mingi kivikamakas kukub meile peale sest kogu ülemine osa polnud üldse turvatud.Alla jõudes tegime tiiru sadamas kus kohalikud sulgesid oma ärisid ja viimased veel sidusid oma paate kinni.Ülesse tagasi minekuks oli meil kaks varianti: kas minna tagasi jala ülesse 600 astmest või minna kaabelsõidukiga. Valisime jalksi mineku sest see kaablisõiduk tundus nii kahtlane ja hirmus.Ligi 35 min higi,600 astet ja eeslikakat olime taas üleval.Otsisime omale taaskord ühe taverni kus süüa. Mainin ära,et kõik oli jube kallis.Raske oli leida sellist kohaliku odavat turistivaba söögikohta.Toidud iseenesest olid head,mitte midagi jahmatavat head,kuna olime juba Kreeka köögiga tuttavad ja enamus toite proovinud.Pärast õhtusööki läksime tagasi hotelli kus pakkisime asjad lahti ja jäime varakult magama.
Pärast hommikusööki otsustasime ,et lähme Oia linna,mis on kuulus oma maagilise päikeseloojangu poolest.Meil praktiliselt oligi Thira/ Firale ring peale tehtud kuigi algul hirmsasti kartsin,et ei jõua kõike näha/ teha.
Kohalik bussijaam asus me hotellist umbes 10 min kaugusel ja see oli suht kaootiline.Bussid nii siltidega kui ilma seisid ja tulid ja läksid nii väikse platsipealt,et kogu selle rahva hulgas ma imestan,et üldse midagi liikus ja keegi alla ei jäänud. Kogu info oli kassa juures väljas,et mis kell ja kus ja kuidas ja pileteid sai bussist osta. Meie Oia buss oli ees ja mingi mees veel karjus Oia ,Oia ja läksime bussi. Korralik buss oli.konditsionner töötas ja ruumi oli.Buss hakkas liikuma ja mees kes ennist karjus hakkas pileteid müüma. Pilet ühele maksis 1.80 Sõit oli päris hirmus kui linnast välja saime-Me sõitsime mäeveerul risti rästi ja vaade alla oli nii õudne. Üks vale liigutus ja me oleks kuristikus lõpetanud...
Sõit kestis nii 35min ja jõudsime linna. Nagu Thiragi oli see hirmus turistikas. Suundusime aga kuskile tänavale ja muudkui kõndisime ja kõndisime ja nautisme vaateid.Ilm oli taaskord jube palav.Möödus vist 2-3 tundi ja ka sel linnale oli meil tiir peal ja otsustasime,et lähme lõunat sööma tagasi Thirasse. Istusime taaskord bussi ja sõitsime tagasi. Lõunat sõime jälle tavernis mis meie üllatuseks oli päris odav. Omanik oli ülinaljakas ja viskas isegi siis nalja kui kamp vene turiste sisse sadas ja mingeid eriti peeneid asju tahtma hakkasid ja muudkui küsisid ja jaurasid seal lärmakalt.
Pärast sööki otsustasime uuesti bussi peale minna ja sõita seekord Perissa randa. Seekord samamoodi käis korjas mees piletiraha ja maksis see 2.40 ja oli umbes 40 min kaugusel Thirast. Niimoodi bussiga sõita oli jube äge,sest nägid seda tavaelu mida kohalikud elasid-kes omas mingit töökoda,kes tegeles viinamarjadega jne.Loomulikult oli rämpsu iga nurga peal.Mitte kuskil polnud prügikaste.
Buss peatus otse rannas ja rand ise oli musta liivaga. Liivaks seda tegelikult eriti nimetada ei saanudki,pigem oli see suurte kivikeste puru-killustik nagu Kalev ütles. Rannas oli isegi suhtkoht palju rahvast,arvestades seda,et hooaeg oli läbi ja paljud olid oma päikesevarjud ja töölid kokku pakkind ja baari kinni pannud.Selle killustiku liival oli minul nii valus käia,Kalevile jälle hullult meeldis. Pistsime ka varbad vette ja vesi võis olla nii 20 kraadi. Algul jube külm aga kui niimoodi mööda ranna äärt vees jalutasid ,polnud enam vigagi.Mingi hetk liikusime teele tagasi ja jalutasime mööda pikka kohvikute/ baaride alleed kuni jõudsime Perivolo ( vist ) randa. Seal asus ka bussipeatus ja sõitsime tagasi Thirasse. Õhtust sõime tiba kallimas kohas kus vaade maksis rohkem kui toit aga see oli väärt.
Läksime taas bussijaama,et seekord sõita Punasesse randa. Bussis ikka sama skeem ja pilet odav. Kohale jõudes peatus buss väiksel ranna äärsel alal jälle ja et punasesse randa jõuda oli sul 2 varianti- sa kas kõnnid üles mäkke ja siis alla või võtad veetakso . Me valisime kõndimise. Minek mäkke polnudki üldse hull,jube palav oli. Jõudsime kohani kus avanes vaade rannale. Ütleme nii ,et midagi erilist ta polnud,oli jah punane aga alla me ei läinud,mul oli jälle see hirm,et midagi kukub pähe ja tee tundus nii kitsas ja ohtlik. Tegime kiired pildid ja suundusime edasi iidse Akrotiri muuseumi/ väljakaevamisplatsi. Pilet maksis 12 euri nägu. Sisenedes avanes meile ilmatult suur ala kus läbi ja ümber iidse linna oli tehtud puidust teed ja sillad et inimesed saaksid käia. Uitasime seal ringi ,tegime pilte , vaatasime kuidas arheoloogid endiselt asju välja kaevasid ja lõpuks suundusime tagasi bussipeatusesse. Tagasi Thiras, tegime kiire lõuna ja olime tagasi bussis et sõita Kamari.Seal tegime tiiru jälle baaride/ kohvikute alleel,leotasime varbaid,jõime värskendava kokteili ja olimegi taas bussis et Thirasse tagasi sõita.
Läksime tagasi hotelli,et nats puhata. Avastasime,et selle paari päevaga päikese käes olles,oleme ikka kõvasti jumekamaks saanud,mõlemal olid sandaalid jalga ja särgid selga päevitatud. Kuna oli ikkagi meie viimane õhtu Santorinis,siis otsustasime,et lähme kuhugi paremasse kohta sööma kui tavern. Ennem seda tiirutasime veel tänavatel,et paar suveniiri osta ja nautisime päikeseloojangut. Nii ilus õhtu oli ikka💓
No comments:
Post a Comment